- mai hommikul suundusime 8. ja 9. klassi õpilastega Tartumaale Vitipalu matkarajale. Me ei lasknud end häirida sellest, et ilm oli natuke sombune ning tibutas vihma. Kõik olid valmistunud selleks ning riietunud vastavalt ilmale. Kui jõudsime matkaraja alguspunkti, oli ilmataat meie suhtes sõbralikuks muutunud ning sadu oli lõppenud. Lugesime infotahvlit ning leppisime kokku, millise raja valime. Matkarada osutus päris elamusterohkeks ning oli vahelduva reljeefiga, kulgedes mööda mõhnastikke. Infotahvlitelt sai teavet piirkonna looduse kohta ning üheskoos vaatlesime ja õppisime taimi tundma. Esimene peatuskoht oli Viti järve kaldal. Seal oli ujuvplatvorm, millelt oli mõnus siledat järvepinda silmitseda ning käega veetemperatuuri hinnata. Oli neidki, kes proovisid soo hõljuvat pinnast testida. Järgmiseks peatuspaigaks oli 20 meetri kõrgune Viti vaatetorn, kuhu oli vahva üles ronida ning imetleda puude latvasid ning kaunist vaadet ümbruskonna maastikule. Määrasime ilmakaarte järgi Mehikoorma suuna ning silmitsesime, milliseid objekte kaugustes on näha. Ronisime tornist alla, tegime ühisfoto ning jätkasime matkaga. Ilm muutus aina paremaks ning peagi olimegi jõudnud matka sihtpunkti- Elva ürgoru liivapaljandi kohal asuvasse Ürgoru lõkkekohta. Sealt avanes kaunis vaade Elva jõele ning ümbruskonna loodusele. Seni kui liha lõkkel küpses, valmistasid tüdrukud salati, otsisid oma küpsetised seljakottidest välja ning katsid laua. Kiiremad matkasellid jõudsid isegi jõeorgu laskuda ning jalgupidi karastavat jõevett testida. Varsti oligi liha küps ning asusime rõõmalt keha kinnitama. Lõbus matkaseltskond oli päikesegi välja meelitanud.
Fotod ja tekst: Anne Konsap
