1811 on andmed järjepideva kooli olemasolust Mehikoorma piirkonnas.
1838 on õpetajaks Heller, kes kaebab, et riide ja leiva puudus, külm, kauge maa ja haigused on põhjuseks, et lapsi käib koolis vähe. Koolmeistril läheb palju aega raisku laste kodudes käimisega ja nende ülesotsimisega. Suuremad lapsed on kas tööl või hoiduvad meeleldi kodust eemale, kui koolmeister tuleb. Heller nõuab, et vallakohtu liikmed koolmeistrile rohkem abiks oleksid.
Õpetaja Masingi ajal saavad lapsed kodus õpetust kuni 10. eluaastani. Koduõpetust kontrollitakse koolmeistri poolt iga kuu esimesel pühapäeval, kui lapsed kooliruumi kogunevad. 10.─14. eluaastani käivad lapsed koolis. Peale selle käivad nad veel kordamiskoolis kuni leerini. Kordamiskoolilapsed käivad koolis neli päeva iga kuu esimesel nädalal, päriskoolilapsed viis päeva kuu ülejäänud nädalal, nii et esimesed talve jooksul 24 päeva ja teised 80─85 päeva.
1876 alustas tööd vene õppekeelega 4-klassiline kool Vanakülas Protini majas.
1880 valmis Piirojal uus koolimaja eestikeelse õppe tarvis.
1901 asus Mehikoorma kool Kolpakovide majas, mida kasutati ka palvemajana.
Umbes 1910 kolis vene kool Kükale: majja, kus ENSV ajal oli raamatukogu ja külanõukogu.
1921 oli vene õppekeelega 4-klassiline kool endises vallamajas (hilisemas kooli internaadis, praegu Konsapite maja). Kool tegutses seal 1940. aastani ja sealt koliti Mehikoormasse.
1929 Piiroja eesti õppekeelega kool muudeti 6-klassiliseks.
1943/44 koolid ei tegutsenud.
1944 l. november alustasid uuesti tegevust eesti ja vene õppekeelega koolid: eesti 6-klassiline kool Piirojal ja vene õppekeelega kool endises vallamajas (praegu Konsapite maja). Vene õppekeelega koolis töötas kaks õpetajat: Viktor Veeber ja Emilie Veeber; eesti õppekeelega koolis samuti kaks õpetajat: Ella Pikner ja E. Kiudosk.
1945 sügisel ühendati kaks kooli üheks Mehikoorma 7-klassiliseks kooliks ja koliti Mehikoorma külla kahte majja (endised Otsingu majad järve äoäres). Need majad olid sõjas kannatada saanud, aga mis taastati õpetajate ja lastevanemate poolt 1945 aasta suvel. Direktor Viktor Veeber.
1946 vene osakonnas 3, eesti koolis 11 õpilast.
1950 tuuakse eesti algklassid Piirojalt Mehikoormasse.
1951 alustas tööd õhtukooli 7. klass.
1956 kevadel määrati direktor Viktor Veeberi kohusetäitjaks Ella Pikner, sügisel uus direktor Vladimir Bujanov.
1960 kooli direktor Arvet Ansper.
1961 muudeti Mehikoorma kool 8-klassiliseks. Koolis oli kokku 114 õpilast (eesti õppekeelega 71 ja vene õppekeelega 43).
1962 direktoriks Leida Vendik, õpilasi 112
1963 kooli uueks direktoriks Endel Kõrm. Tööd alustas maanoorte õhtukool.
1965 29. detsember uue kooli avamispidu. Õpilasi koolis 114.
1967 kooli juures töötas Tartu Kaugõppekeskkooli konsultatsioonipunkt.
1968 kaugõppe- ega maanoortekool ei töötanud.
1971 tuli juurde 23 õpilast ja 2 õpetajat Meerapalust. Õpilasi kokku 124.
1977 õpilaste vähesuse tõttu lähevad vene õppekeelega vanemad klassid (alates 5. klassist) üle Räpina 8-klassilisse Kooli.
1985/1986 lõpetab Elva Kaugõppekeskkooli filiaali Mehikoorma kooli juures 6 õpilast, olles omandanud keskhariduse.
1988 muudeti kool Mehikoorma 9-klassiliseks Kooliks.
1988 valmis täismõõtmeline võimla.
1991 muudeti kool Mehikoorma Põhikooliks.
1995 valmisid duši- ja riietusruumid ning saun.
1998 nelja õpilasega vene õppekeelega 2.─4. klass viidi üle Räpina Põhikooli.
1999 koolile uus ajakohane katus.
2000 kooli uueks direktoriks Ege Helleng. Õpilasi 92.
2000 koolimaja sai uued aknad.
2004 valmis uus köök koos söögisaaliga.
2006 renoveeriti spordisaal.
2024 1. septembrist suleti kooli III aste ja koolis toimub õppetöö 1.─6. klassini.
Endel Kõrmi mälestused koolimaja ehitamisest
Esimene probleem-kohavalik. Algul oli plaanis ehitada koolimaja Kükale, aga siis selgus, et sada saab teha ainult juurdeehitusena, kapremondi nime all (uue maja ehituseks pank ei andnud raha).
Teine probleem – kahe vana maja külge järve ääres, ehitada polnud võimalik – ruumi ei olnud. Siis otsustati ehitada haigla – ambulatooriumi külge (maja lammutati 2004.a, asus praeguse köögiploki kohal).
Kolmas probleem – kardeti panga kontrolli, otsustati tuua valmiva kooli silt ambulatooriumi ukse kõrvale ja ambulatooriumi silt kinnitati kooli seinale.
Ehitus läks lahti oktoobris 1964. Ehitas Tartu Rajooni Remondi ja Ehitusvalitsus REV, töödejuhataja oli Voldemar Vahtra. Pinnast ei tõstetud ega täidetud (võrdle kaupluse – ambulatooriumi – side majaga), vundamendi kraav kaevati lausa porgandi – ja kapsavagude kohale. Koridoris kasvasid kolme õunapuu tüved veel siis, kui I korruse müürid olid juba mehekõrgused. Vundamendikraavi sügavus oli 1.70. Täiteks tõmmati kirikuvaremete kiviseinad maha ja veeti linttraktoritega ehitusele.
Külarahvas ennustas, et see maja küll püsima ei jää, küll jumal karistab pühakoja lõhkumise eest…
Kui maja müürid olid juba kerkind teise korruse kõrguseni, külastas ehitust haridusministri I asetäitja NSVL kangelane Arnold Meri. Teda saatis Tartu Rajooni Täitekomitee esimees (maavanem) Rihard Kurvits. Meri õpetas töömehi: „Toppige müüride vahele (seina sisse) kõvasti klaas-villa, siis saab soe maja.” Minul käskis seda hoolega kontrollida, et ikka hästi tambitud saaks. Töödejuhataja ja mina olime vait ja kiitsime takka, et saab tehtud…Tegelikult ei tohi klaasvatti kinni taguda, mida kohevam ta on, seda paremini hoiab ta sooja ja tegime ikka nii, nagu õige oli.
REV-i töömehed ladusid välisseinad, aga Mehikoorma töömehed (4-5 kohalikku) pandi siseseinu laduma. Ehitus oli õnnistuseks poolele külale. Ehitusplatsil öösiti valvurit ei olnud ja niinimetatud “hakkajad mehed” virutasid küll kive, prusse, põrandalaudu… Aknaklaas pandi füüsikaklassi luku taha, aga öösel murti uks maha ja suur osa klaasi “jalutas” kohalike meeste majade akendeks või kasvuhooneteks. Aga sel ajal oli riik rikas, toodi jälle uued materjalid ja ehitus läks edasi.
Koolipoistega aitasime ümbrust koristada ja ahje kütta, sest krohv sisaldab palju vett, aga seinad peavad enne värvimist kuivad olema. Kõik laupäevad, pühapäevad kütsime poiste ja koristajatega ahje, puud olid märjad, sest puukuuri ei olnud (puud olid lausa lumehanges). Kõik seinad värviti algul lubivärvidega, mis oli odavam ja mida võis kanda ka niiskemale seinale. Õlivärvidega saime seinad värvida alles kahe aasta pärast, kui Tartu poistekoor oli siin suvel laululaagris ja maksis meile kopsaka üüriraha.
Maja avati suure peoga detsembri lõpus 1965. a. Tulime kogu kooliperega vana kooli juurde, puhkpilliorkester mängis marsse, õpilasi oli tol ajal 120 ringis, oli ka lapsevanemaid ja rohkesti kutsutud külalisi (kolme kolhoosi juhtkonnad, külanõukogu, haridusosakonna, maavalitsuse, REV-i esindajad). Peolaud söökide – jookidega täitis terve I korruse koridori. Laua eest kandsid hoolt Rahvaste Sõpruse, Laane ja Lenini nimelise kolhoosi juhtkond. Kõnelesid maavanem Rihard Kurvits, HO inspektor Medea Kõrv, külanõukogu esimees Feodor Rõzov, lastevanemate komitee esimees Elmar Truuts jt. Jagati tänusõnu ja anti aukirju ehitajatele ja nende abistajatele.
Õpetajatele kaeti laud järgmisel päeval II korrusele, nendelegi jätkus süüa-juua piisavalt.
Kolimine toimus jaanuari algul. Kolme kolhoosi hobuse ja regedega tuli vedada koolipingid, lauad, toolid, kapid jne. Uut mööblit me ei saanud, seda hakkasime tasapidi saama järgmistel aastatel. Kolimine oli õpilastele põnev, sai tehtud reesõitu ja naljagi visatud.
Õpetajad olid: Lembit Alliksoo, Lehte Alliksoo, Aino Aruste, H. Rosin (saksa k.) Ella Pikner, Mihkel Pikner, Faina Reili (vene kool), Hilma Matsin (õppalajuhataja), Aino Rull – Truuts (vanempioneerijuht) Zoja Zaitseva.
Järgmisel kevadel ehitasime talgute korras puukuuri, seda tänu Laane kolhoosi esimehele Oskar Laigile, kes andis puitmaterjali. Siis ehitati ka ambulatooriumi maja II korrus direktorile korteriks. Tänu Voldemar Vahtrale, kes suutis ilma projekti olemasoluta “välja ajada” vajalikud materjalid ehitamiseks.
Mehikoormas 22.dets 2005.a
Fotod koolimaja ehitamisest Peeter Alliksoo pildikogust
Pildid direktoritest
